Sandwich

Eile terve päeva sõitsime - kõigepealt Kellystone Park'ist suund Bostonile ning siis enne Bostonit lõuna poole, et jõuda õhtuks Cape Cod'i lahe äärde. Eesmärk täitus juba suhteliselt pimedas - tänud jälle iga natukese aja takka varitsenud siltidele "Road Work Ahead". Lootsime leida mõne ranna, kus saaks auto parklasse jätta ning öö autos veeta. Esimesed kaks GPS-i juhatatud randa olid kellegi tagahoovis, kolmas oli küll päaris suur, kuid kui sinna jõudsime, tuli välja, et seda hakatakse just sulgema. Peale selle, kui politseiauto oli närviliselt juba mitmendal tiirul ümber parkla, otsustasime edasi sõita.

GPS juhatas meid 29 miili järel 3. Highway ääres asuvale puhkealale. Pimedas sõitmine on siin tõeline piin - ameeriklasele kohaselt rendiauto tuled ei näidanud mitte möhhigi ning kohalikud teevad isegi pimedas ilma suunda näitamata imemanöövreid. Igatahes õnnestus eluga linnast välja pääseda ning vähemalt kiirteel oli enam-vähem talutav sõita. Leidnud puhkeala üles, keerasime sinna sisse, lootuses seal öö üle elada, kuid kohe sissesõidul tabas meid üllatus - silt teatas: "No Overnight Camping!". Õnneks avastasime natuke maad eemalt parkla, kus lubati omal vastutusel auto jätta ning mis oli mõeldud selleks, et sinna auto jätta ning ühistransporti kasutades edasi suurematesse linnadesse sõita. Parkisime auto, kerisime istmed alla ning kuidagi läbi räigete piinade (aitäh GM-le nende "mugavate" istmete eest!) sai jälle üks öö hommikusse veeretatud. Motellid on Massachusettsi osariigis veel kirvemad, kui NY-s - öö tundub siin maksvat ca. $60-70 pluss maksud. Enne parklasse suundumist sai külastatud korra tualetis käimise eesmärgil ka puhkeala McDonald's-it - ka siin osariigis on prussakad peaaegu sama suured, kui Eestis rotid. Lisaks oli ka paber kempsus otsas ning see ei näinud ka üldiselt just eriti viisakas välja.

Täna siis on siin pühapäev - hommikul umbes kella 8 ajal randa otsima suundudes olid kirikute lähedased teed juba täis pargitud ning kohalikud jutlust kuulamas. Peale paari kellegi tagahoovi keeramist ning ühe paatide vettelaskmiskoha leidmist jõudsime siiski ka randa - Plymouth'i külje all leidsime White Horse Beach'i. Rand ise oli suhteliselt viisakas, kuigi kiviklibune, isegi hoolimata sildist "No Lifeguards", ilmusid ei tea kust välja paar vetelpäästjat. Riideid pidi küll luidete vahel käteräti varjus vahetama - tundub, et kohalikud veavad päevitusriided juba kodus selga. Vesi oli ebameeldivalt külm, seega ujumisest suurt midagi välja ei tulnud. Aga korraks varbad siiski Atlandi Ookeani pistetud sai.

Hetkel istume Sandwich'i nimelise väikelinna ääres järjekordses McDonald's-is - elu sees pole veel nii palju seda asutust külastanud. Aga see tundub olevat siinkandis ainus koht, kus on võimalik tasuta internetti kasutada. Positiivne on ka see, et siit saab $1.06 eest pooleliitrise kohvitassi, mis unisel hommikul marjaks ära kulub. Lonksangi viimase tilga kohvi ära ning siis suundume linna, lootuses siit ka mõni osariigi sümboolikaga suveniir leida.