Nüüd algas seiklus Manhattani poole - kõigepealt monorelsiga lennujaama raudteejaama, sealt edasi rongiga Pennsylvania jaama. Jaamast välja ning esimese asjana niitis jalust maha tänavalt tulvav kompott lõhnadest - segu aasiapärasest kiirtoidust, heitgaasidest, higist, lämbest õhust ning millestki müstilisest, mida võib vist kokku võtta sõnadega "New Yorgi lõhn". Seda lihtsalt peab ise kogema, et aru saada, mida ma mõtlen. Nii - GPS välja ja kurat, kõrghoonete vahel näeb see ainult kahte satelliiti. Taskust pisike Manhattani kaart ning peale mõneminutilist otsimist leidsime ka õige suuna metroopeatuse poole. Kvartal edasi märkasimegi metroosilti, aga oh üllatust sinna pääsemiseks tuli liikuda läbi kaubamaja, mis otseloomulikult juba sel kellaajal suletud oli. Peale mõningast juhmi näoga ukse taga passimist teatas õnneks üks kohalik: "take an elevator around the corner, last time I managed to get the station that way". Peale liftiga alla laskumist ning tundus, et õnneks vist meid hotellist enam väga palju peale kuue metroopeatuse ei lahuta. Oi, kuidas me eksisime!
Õiges peatuses väljunult (siin pidime treppe kasutama ning raskete kohvritega sealt üles koperdama, kuna keegi kodanik oli lifti loigu tekitanud) tekkis esmapilgul kohe küsimus, kuhu kurat me sattunud oleme - tänavad olid pimedad, akendel trellid ning rihvelplekist luugid ees, tänavanurgal on avatud ainult väga kahtlase väljanägemisega kiirtoidukoht ning tänavanumbrite taga ei peaitu mitte mingisugust loogikat. "Welcome to the Queens" käis peast läbi. GPS oli järjekordselt kasutu. Peale mõningast mõtlemist sai astutud kiirtoidukohta ning araabia sugemetega mitte just kõige viisakam klienditeeningaja kehitas küsimuse peale kuhu suunas jääb 13-s tänav õlgu: "Somewhere that way, maybe" osutades ise käega väga umbmäärasesse suunda. Jalutasime siis oma kohvreid järgi lohistades osutatud suunas ning tänav läks järjest pimedamaks. Korraga märkas meid mingi suhteliselt kahtlase olemisega latiinost naisterahvas, kes hõikas: "No, no - hotel is that way" ja osutas ümber nurga vasakule. Küsimusele, kas ta mõtleb ikka Howard Johnson Inn'i, vastas ta jaatavalt ning nii siis kolistasime osutatud suunas. Muidugi polnud seal Howard Johnson Inn'ist haisugi - paistis mingi Western Plaza nimeline hotell, kuid see polnud õige. Vahepeal hakkas tööle ka GPS, mis suunas meid teise suunda. Peale mõningast GPSi järgi orienteerumist hakkas tunduma, et see juhatab meid aina rohkem pärapõrgusse, mingil moel leidsime üles siiski 13 tänava, kus aga peale garaažide ja võrkaedade muud küll silma ei hakanud. Kõndisime siis nõutult tagasi tee peal nähtud ööklubi juurde, et teed küsida. Esimene turvamees, kes ukse taga passis ei paistnud eriti mõhkugi aru saavat, mida me otsime ning osutas ukse taga tukkuva latiiono suunas - tema on kohalik, küsige temalt. Peale kõnetamist ei juhtunud esiteks suurt midagi - tüüp avas uimaselt silmad, seedis natuke küsimust ning siis seletas rämeda hispaania aktsendiga inglise keeles, et me peame minema tagasi sinna hotelli juurde, kust juba kord tulime, et sealsamas ongi. Kuna meil midagi targemat teha polnud, siis võtsimegi jälle kohvrid sappa ja kolistasime nendega osutatud suunas minema.
Jõudsime jällegi enne nähtud hotelli ette ning hetkeks tekkis juba tunne, et põrgu kõik, astume sisse ning küsime toa hinda. Kogemata kombel aga astusin paar sammu edasi ning täpselt hotelli hoovil asus teine hoone, mille küljelt võis lugeda "Howard Johnson Inn". Tore, meie oleme tunnikese mööda Queensi pimedaid tänavaid konnanud ning paar tiiru oma hotellist lihtsalt mööda vantsinud! Nüüd tuli veel läbi räbaldunud võrkaiaga ümbritsetud parkla hotellini jõuda ning lõpuks olimegi kohal. Enivei tore kant - hotelli ees on garaažid, kus mustanahalised kell 1 öösel Lexus'i putitavad, ümber nurga on "Ahmed's Kebab" ning mingisugune alkoholipood, kus kahtlasest kontingendist järjekord ei paista grammigi kahanevat ning hotelli kõrval kohalike rullnokkade lemmik-tuuningupood "Pep Boys".
Hotell ise on isegi talutav, kuigi arvestades kanti kallivõitu. Administraator, kuuldes küsimusele "Where are you guys from?" vastust "From Estonia" jäi meid natuke juhmi näoga jõllitama, ning märkusele, et hotelli on suhteliselt raske leida, vastas naeratades, et me pole esimesed, kes seda ütlevad.
Neetult palav on siin küll, sisenedes oli hotellitoas ca 30 kraadi meile tuttavates ühikutes, õnneks on olemas siiski ka konditsioneer. Hetkel neid ridu kirjutades on ilm pilves ning ilmateade ähvardab äikesetormiga. Whatever, me oleme siiski New Yorgis, linnas, mis kunagi ei maga, nüüd sööma ja siis linna :)
Muuseas, Ameerikas on kõik tõesti meeletult suur, eriti metroos elavad rotid.
Ahjaa, hotelli aknast avaneb meile siis selline vaade:
No comments:
Post a Comment