Ööbima trehvasime motelli nimega Traveler's Budget Inn, mille alekupongi juhtumisi Roomsaver'i kataloogist leidsime. Motell on tõeline peldik, tuba on pisike, voodil polnud tekki ega lina, neid tuli käia valvelauast nõutamas, õhtul üllatas meid üks voodit mööda jalutanud "koduloom" (või oleks kodusatikas kohasem öelda?), konditsioneer häälitseb öösel nagu kohalik rekka, kempsupott läheb peale istudes pea-aegu ümber... Valvelauas tekkis korraks tunne, nagu räägiks ise inglise keelt pea-aegu emakeelena, tõmmu ning tigeda ilmega taat laua taga paistis igatahes meist vaevu aru saavat ning veel vähem ise inglise keeles rääkivat. Tuba kaheks ööks läks maksma $72.50.
Tutvunud meie "luksnumbriga", otsustasime liikuda ostutretile - läheduses pidi GPS-i väitel olema ostukeskus. Kuna sinna pidi väidetavalt olema ainult 0.8 miili, siis otsustasime jalgsi liikuda. Peale paarikümneminutilist jalutuskäiku, millest umbes pool aega kulus tänavate ületamisele jõudsimegi ostukeskuseni või õigem oleks öelda ostukeskuste linnakuni. Walmart, Fashion Outlet, miski, mille nime ei mäleta, veel miski, mille nime ei mäleta ja nii edasi. Kondasime paar-kolm tundi mööda Fashion Outlet'i ning Walmart'i, ning suundusime motelli poole tagasi.
Juba ostukeskusse minnes täheldasime, et oleme praktiliselt ainsad jalakäijad, tagasi tulles hakkas see veel rohkem silma. Tee peal kasvas tänu palavale õhtule isu kohaliku õlle järele, kuna kõik väiksemad toidupoed olid juba suletud ning Walmartis müüdi alkoholi ainult kastikaupa (18 pindist pudelit Bud'i maksis ca. $17), siis astusime sisse motelli kõrval asuvasse tanklasse. Ukse taga tervitas meid kondine ning üleni tätoveeritud tütarlaps, kes osutus ka tankla klienditeenindajaks. Vatras midagi sellest, et sees istudes tuleb uni peale ning märgates mul käes olnud Walmart'i kilekotti hüüatas: "What, did you guys really walk here from Walmart???" Meie seletuse peale, et me pole kohalikud, teatas tema, et ta küll elab tanklast ümber nurga, ent sõidab tööle ikka autoga. Tundub, et siin tõesti keegi jalgsi ei liigu ning vaadates jalakäiate fooridesegast süsteemi, siis saab ka aru, miks - autoga on lihtsalt tunduvalt lihtsam liikuda. Selge, homme läheme ka ümber nurga poodi autoga, nagu kohalikud, mõtlesin.
Täna sõitsime linna kuulsa joaga tutvust tegema. Jõudes lähedusse, märkasime peale paari tiiru ümber kvartali ekslemist silti "Welcome Center" ning pöörasime sinna suunda. Kohe kargas meie teele ette üks helkurvestis meesterahvas, kes vehkis punase lipuga ning osutas paremale, sõitsin osutatud suunas parklasse ning kohe ilmus auto juurde naine, kes nõudis parkimise eest 10 dollarit. Olime sunnitud raha ära maksma, õnneks sai seal selle raha eest terve päeva parkida. Hiljem ühelt kohalikult kuulsime, et neid "parklaid" on seal kolm tükki erinevate omanike käes ning "töötajad" on omavahel päris suurel sõjajalal. Saime ka soovituse järgmine kord lihtsalt nahhaalselt läbi sõita ning parkida kvartal-paar eemale, kus on tasuta parkimine.
Juga ise on tõesti meeletult suur. Käisime laevaretkel joa ees ning ka see oli omaette elamus. Märjaks sai hoolimata kaasa antud vihmakeebist korralikult ning kõrvad olid pärast veel päris jupp aega lukus. Jalutasime joa ümbruses, käisime Goat Island'il ning suundusime linna poole. Jällegi hakkas silma majanduslanguse räsiv mõju Ühendriikide majandusele - joa lähistel oleva Rainbow Center'i uksel laiutas silt "Mall Closed" ning maja ise oli tühi. Ju ei tasunud kesklinnas kaubanduskeskuse pidamine end enam ära.
Kuna oli vaja üht-teist tarvilikku hankida, suundusime autoga linna ärikvartalisse - Little Italy südames asuvale Pine Avenue'le. Kauplus, mida otsisime, oli kahjuks juba suletud, põikasime sisse toidupoodi, et juua osta. Järjekorras oli meie ees mingi mustanahaline tädi, kes märganud "Elle" esikaanel Rihanna pilti kukkus aktiivselt Maajale seletama, kuidas ikka too olla ämbrisse astunud ning kuidas ikka see monogaamia olla kõikse parem viis elada ning kui tore, et me koos temaga naerame ning tänu sellele kaua ning stressivabalt elame ja et üldse võiks maailmas olla rohkem meiesuguseid inimesi. Kogu see jutuvada tegi tegelikult tuju üllatavalt heaks ning järjekordselt jäi kohalikest mulje, kui väga aktiivsetest ning sõbralikest inimestest.
Homne plaan on põigata korraks lähedalasuvasse Buffalosse ning seejärel suunduda üle piiri Kanada poolsesse Niagara Falls'i, et kaeda juga ka teiselt poolt.
Ja nüüd õhtuse booze'i kallale :)
No comments:
Post a Comment