Veider pisiasi - enamus motelle paistavad siin kuuluvat hindudele või vähemalt senimaani kõigis on hindud töötanud. Kusjuures see motell on esimene, kus pole ustel-akendel eelnevaid sissemurdmisjälgi, samas aga hindu passis pisikeses kamorkas ning suhtles ainult läbi tillukese augu, kust sai raha talle ning võtmed meile ulatada.
Päev möödus jällegi suhteliselt sõites - vahepeal sai ühe metsa ääres ka paar tunnikest tukastatud, kuna teel hakkas vihma sadama ning see tegi sõitmise suhteliselt piinarikkaks. Nägime ka kohalikku tundmatut liiki madu, kes meid märgates põõsaste vahele vingerdas. Endiselt pole aru saanud kohalike sõidumaneeridest - hoolimata ilmast või sellest, kas on väljas pime või valge, tundub, et kiirusepiirangud on pigem soovituslikku laadi. Teine asi, millele pole päriselt pihta saanud, on kohalike tollitavate teede süsteem - eile öösel juhatas GPS meid ilusti hoolimata tollide vältimise käsust tollitava teelõiguni, kus sularahaga asjatamise rada suletud oli ning kõrval oleva EZPass raja putkas mitte kedagi polnud. Sõitsime siis teiste eeskujul sealt nahhaalselt läbi, eks näis, kui rendiauto eest hiljem lisaarve esitatakse, kas saime trahvi või mitte.
Peale motelli jõudmist üritasime taas tulutult randa otsida - esimene GPS-i juhatatud rand oli vahepeal lennuvälja osaks saanud, teine oli taas kellegi hoov ning kolmanda asukohta ei suutnudki enam tuvastada. Tundub, et kohalike jaoks on väljendil "beach" vist hoopis teine tähendus - "koht, kust vesi paistab."
Üritasime ka Eestisse postiga pakki saata - leti taga võttis meid vastu ülbe olemisega tädi, kes teatas, et neil pole selliste mõõtmetega karpi (paki mõõtmed oleks olnud ca 5x5x100 cm), kui karbi leiate, eks siis tulge tagasi. Kusjuures naljakas oli kohata esimest tõeliselt ebaviisaka olemisega klienditeenindajat, isegi Walmart'i kassapidajad suhtlevad siin kliendiga nagu vana sõbraga (ilmselt väga paljud neist ongi), rääkimata prestiižematest asutustest.
Ahjaa, kuradi siiber on sellest, et meid siin venelasteks peetakse - vastates küsimuse peale, et kust me pärit oleme, Eestist, kuuleme enamasti üllatunud hüüet "Oh, is it in Russia?" Huvitav, kas siin mõni mustanahaline ei pahandaks, kui Eestisse sattudes me tervitaks teda ka küsimusega "Was it very long journey from Africa?"
Rämpstoidust ja juustuvõileibadest on veel rohkem tegelikult siiber, tahaks kodust toitu lõpuks saada.
Ja nüüd ma taipan, mida mõeldakse Uus-Inglismaa külma, kuid viisaka külalislahkuse all - väga viisakalt suudetakse siin igal sammul kõige eest raha küsida. Öösel ööbimiskohta otsides sattusime näiteks parklasse, mis oli mõeldud ainult kohalikele elanikele ning sedagi $4.00 eest päevas. Krediitkaartilt on endiselt broneeritud päris müstilised summad nii rendiauto- kui ka hotellitagatiste näol. Ilmselt lastakse need lahti alles kuu möödudes, nagu see siin kombeks tundub olevat.
Paar klõpsu ka hommikusest Connecticutist, Quinebaug'i linnast siis täpsemalt:
No comments:
Post a Comment