Bronnitud hotelli me Manhattanilt ei leidnud - bronnil leiduval aadressil tervitas meid kohalik juudi sünagoog. Küsisime kõrval asuvast hotellist juhiseid ning sealt pakuti, et võime nende juurde jääda, kuna me pole esimesed, kes tünga saavad. "Hotell" nimelt kasutavat internetis reklaamides nende rekvisiite ning pilte, aga reaalselt polnud administraatoril aimugi, kas see ka eksisteerib. Tuba oli küll kallivõitu - $120 koos maksudega ööst, aga tundub, et keset Manhattanit ka odavamalt tuba ei saagi.
Hetkel istusime jälle korraks "Mäkki", tundub, et närviline klienditeenindaja tahab vägisi meid välja viskama hakata, seega läheme hoopis Staten Islandi praamiga Vabadussammast vaatama.
Paar tee peal eile tehtud pilti ka - pikemalt kirjutab tripist mõni teine kord netti sattudes:
Täiendus 22.07:
Nagu lubatud, kirjutan üleeilsest päevast nüüd natuke lähemalt. Grotonist ära sõites käisime postimajast läbi, et üks pakk Eestisse saata. Valisin igaks juhuks teise postkontori, et mitte jälle sama ebaviisaka klienditeenindaja otsa sattuda. Õnneks oli see päris tark tegu, kuna sattusime teel mööda sõitma Teises Maailmasõjas uputatud alveelaevadel hukkunud meestele pühendatud memoriaalist. Platsil olid kivitahvlid nii hukkunute kui ka uputatud laevade nimedega ning suurimaks atraktsooniks oli alusele paigaldatud USS Tritoni komandotorn. Ameeriklaste puhul on huvitav, et nad hoolivad tohutult oma riigi ajaloost ning praktiliselt iga olulisema sündnuse meenutamiseks on siit võimalik leida mälestusmärk või memoriaal. Muidugi oli huvitav vaadata sealsamas memoriaalis ka kohalike laste kasvatust või pigem kasvatamatust - tuli isa kahe pojaga - vanem võis olla nii 12-13. Vanem poeg siis küsib: "Daddy, how would we get up there?" Isa siis vastab, et ilmselt ei saagi üles ning hoolimata keelavatest siltidest ja isa jutust mõne aja pärast kõõlusid pojad ikka komandotorni küljes.
Grotonist lahkunult hakkasime mööda ranniku äärt mööda New Yorki poole sõitma. Plaanitud 100 miili läbimiseks kulus praktiliselt viis tundi - ranniku äär on paarsada miili NY-st põhja poole meeletult tihedalt asustatud, seda ka juba Connecticuti poolel. Väiksemaid teid kasutades linnal ei paistagi lõppu tulevat, linn on linna küljes kinni, ei saa arugi, kui juba järgmisse linna satud. Vaene Maaja sai sõites päris kõvasti vatti, kuna ta arvas, et annaks mulle natuke puhkust ja sõidaks mõnda aega ise. Mida suurele linnale lähemale, seda rohkem idioote tundus teedele tekkivat - näiteks arvas üks kastikas heaks lennata ca. 5 meetrit enne meie auto nina stopmärgi alt risti üle tee. Huvitav, kas siin on lubade hankimise eelduseks ainult see, et oskad autot käivitada ning raskema ülesandena pead üles leidama rooli ja gaasipedaali (raudselt kukuvad pooled sõidueksami selle pärast siin ka läbi). Iseenesest pole siin eriti keeruline sõita, kui oskad 4-5 realistest kiirteedest ning nende mitmekihilistest risti-rästi rägastikuna laiuvatest ristmikest eemale hoida. Enamus ristmikke on reguleeritud kas foori või stoppmärkidega. Märki "Anna teed (Yield)" kohtab siin praktiliselt ainult kiirteele peale- ning mahasõitudel. Paremat kätt arvestavatele ristmikele sattusime kogu tripi jooksul vist ainult paaril korral. Eestlase jaoks harjumatud on nn. All-Way Stop'id - võrdsete teede ristumiskoht, kust lahkub esimesena peatunud juht ning seda ka igasuguse manöövri sooritamiseks. Algul tundus natuke veider ka punase tulega teepeenralt paremale pööramine - ma eeldasin, et kui tohib pöörata, siis peaksid selleks ikkagi teel paiknema, tundub, et mitte. Jalakäijaid tuleks kurjade kirjade ähvardusel igal pool üle lasta, õnneks inimesed siin jala ei käi, aga vähemalt väiksemates kohtades tundus, et kohalikud hoidsid kiivalt ka sellest reeglist kinni, isegi, kui jäid tee ääres korraks seisma, peatuti ning anti märku, et võid üle kõndida.
Autode koha pealt - jõle palju liigub Jaapani päritolu kräppi ning igasugu imeriistu nagu Scion, Nissan Cube jms. V8 müdinat kuuleb ainult mõne üksiku kastika juurest, ülejäänud aparaadid on enamus kas alamõõdulise mootoriga või jubedalt vaigistatud. Kurb!
Ahjaa, tuleb välja, et meie kallis rendiauto oli ka hoopis Toyota Corollaga rohkem suguluses, kui mingisugusegi GM-i toodanguga (oleks kasvõi natukenegi Opelit olnud) :( Niipalju siis ameerika autoga sõitmisest.
No comments:
Post a Comment