Kell 13:55 lõpuks maandus lennuk Tallinna Lennart Meri nimelisel lennuväljal. Teekonda alustasime taas Boeing 767-300 tüüpi lennukiga JFK lennuväljalt planeeritud 18:15 asemel ca. 19:45 - kogu aja saime passida lennurajal. Huvitaval kombel ei rääkinud pardapersonal praktiliselt üldse inglise keelt ning vatrasid meile midagi pakkudes kogu aeg midagi poola keeles, hoolimata sellest, et me mitte mõhkugi aru ei saanud.
Muidu võib üldjoontes LOT'i pakutava teenusega rahule jääda, teenindus oli viisakas ning millegi üle nuriseda küll ei saa. Ka lennukites pakutav toit oli täiesti tarbitav.
Reisi kokkuvõte - päris nii radikaalselt ei ütleks, nagu üks tuttav olla tolliametnikule küsimuse peale, kuna ta uuesti Ühendriike külastada kavatseb öelnud (Never!), aga mulje jäi küll pisut nirum, kui olin oodanud. New York oleks iseenesest päris lahe koht, kui seal elades oleks piiramatud rahavarud. Osariik tervikuna - nii ja naa, mõned väiksemad kohad on ilusad, kohati on ka loodus päris ilus, aga äärmiselt kehva mulje jätsid ka kohalike poolt päris kõvasti kirutud tasulised kiirteed, kus korraks valesse ritta keeranuna pole muud võimalust, kui läbi sõita ja $50 trahvi saada. Ning ridade tähistused on ikka segased kohati küll. Positiivsena jäid meelde kohalikud lahked ning sõbralikud inimesed ning viisakas teenindus, mille sarnast Eestis ikka naljalt ei kohta.
Vot nii.
Saturday, July 24, 2010
Thursday, July 22, 2010
Empire State Building - NY kõige suurem tüng
Eile sai poolenisti tahtmatult tutvutud natuke ka NY ööeluga. Plaan oli algselt sõita Empire State Buildingu vaateplatvormile õhtust linna imetlema, eeldasime, et kui kella 9 paiku kohale jõuda, siis vast pole hullu. Kohale jõudes tuli välja, et esiteks juba turvakontrolli järjekord on tunnikest seismist nõudev tegevus. Kassa juures tabas teinegi tore üllatus - 102. korruse platvormile pääsu eest tuleb lisaks niigi kallile 20. dollarilisele piletile veel $15 otsa maksta. Seega piirdusime 86. korruse vaateplatvormiga. Klienditeenindajad olid ülbed ning lärmakad, järjekorda kamandati siia-sinna ning puhtameerikalikult osati iga asja eest mõnuga raha kasseerida - mõned hinnad: järjekorraväliselt üles saamine $45, 102. korruse platvorm nagu juba mainitud $15 juurde, audiogiid või vaatamisväärsuste kaart $8 jne. Peale pileti ostmist oli liftijärjekorda veel praktiliselt tunnikese jagu mille jooksul käisid kohustuslikult fotograafi eest läbi, kes siis monteeris tehtud pildi ESB taustale ning otseloomulikult üritati väljudes siis ka selle "kohustusliku" teenuse eest $20 kasseerida.
Enda kell 22:36 ostetud piletiga jõudsime platvormile lõpuks praktiliselt südaööl. Vahepeal saime minuti sõita liftiga 80. korrusele, kust siis peksti edasi trepile ning kuus viimast korrust pidime trepil vantsima. Tundub, et meie polnud ainukesed, kelle ootusi pilvelõhkujasse pääsemine ei rahuldanud - meie ees järjekorras nurises ka üks kohalik taat, et pole nii kehva teenindust veel üheski vaatetornis kohanud. Naljakas oli ka see, et 80. korruse aknad olid altpoolt mattklaasidega kaetud, et keegi jumala eest ei saaks juba vahepeal linna vaadata. Platvormilt avanenud vaade oli küll ilus, aga nautida seda eriti ei saanud - rahvas trügis meeletult, pilti teha oli praktiliselt võimatu, igal sammul võis kohata järjekordset lärmakat klienditeenindajat, kes kisendas, liikuge edasi, liikuge edasi.
Hotelli tagasi jõudsime peale ühte - teele jäid mõned tänavaäärsed asutused, millest üks olla isegi kirjade järgi saanud 2001. aastal NYC parima ööeluga asutuse auhinna. Sisse sinna igatahes ei mahtunud, nii et tuli edasi kõndida.
Öösel metrooga sõita oli üllatavalt rahulik - rahvast oli vähe ning vagunisse mahtus lahedalt. Huvitav oli see, et südaööks olid isegi keset Manhattanit enamus kauplusi juba suletud ning ka tänavad suhteliselt tühjad. Sõitsid mõned taksod ja paar limusiini, jalakäijaid praktiliselt polnud.
Kui eilsest päevast rääkida, siis sai käidud tasuta praamiga Staten Islandil ning kaugelt nähtud ka vabadussammast. Korraks sai astutud ka Brooklyni sillale, et kaeda paljukiidetud ilusat vaadet Manhattanile. Tagasi tulles kõndisime mööda Ground Zerost mille kohal käib hetkel vilgas ehitustegevus. Sealt sõitsime metrooga Central Parki, kus tulid äärmiselt julged oravad meid pingi juurde uudistama. Tegime pargile tiiru peale ning peale vantsimist ja metrooga sõitmist jõudsime tagasi hotelli, et paar tunnikest jahtuda.
Hotellituba ise on senikohatuist kõige pisem, samas ajab asja ära ja ka puhtuse üle ei saa eriti nuriseda. Administraator on külalislahke ning jutukas, lubas meil tasuda iga öö eest lahkelt eraldi, juhuks,kui peaksime vahepeal soodsama peavarju leidma. Ainsaks miinuseks on see, et maksta saab ainult sularahas, kuid õnneks leidsime kõrvalt tänavalt ATM-i, mille teenustasu on ainult 99 senti. Tasuta internetti siin ei ole, seega kirjutan seda juttu hetkel lihtsalt Notepad'i, et hiljem võrku kopeerida, kui kusagilt võrgu leiab. Internet ise maksab $5 poole tunni eest - nii et pole just kõige odavam lõbu. Telekast tuleb Jerry Springer Show, kus parasjagu mingi tädi seletab, et pidi rahahädas kooli pooleli jätma ning stripparina tööle hakkama. Masendav, aga teised kanalid on veel hullemad.
Nüüd peaks kodinad kokku korjama ning veel viimast päeva linna peale hängima minema. Läpakas kotti, juhuks, kui õnnestub kusagil korraks võrk leida - eile nägime tänava ääres paari kvartali kaugusel vähemalt ühte tüdrukut Google't kasutamas, ehk on siis ka meil lootust. Kui muud üle ei jää, siis peab jälle mõnda McDonald'sit külastama (õõõh).
Täiendus: Ja "mäkki" me jõudsimegi. Vähemalt on siin hetkel konditsioneer ja enam-vähem kiirusega nett.
Enda kell 22:36 ostetud piletiga jõudsime platvormile lõpuks praktiliselt südaööl. Vahepeal saime minuti sõita liftiga 80. korrusele, kust siis peksti edasi trepile ning kuus viimast korrust pidime trepil vantsima. Tundub, et meie polnud ainukesed, kelle ootusi pilvelõhkujasse pääsemine ei rahuldanud - meie ees järjekorras nurises ka üks kohalik taat, et pole nii kehva teenindust veel üheski vaatetornis kohanud. Naljakas oli ka see, et 80. korruse aknad olid altpoolt mattklaasidega kaetud, et keegi jumala eest ei saaks juba vahepeal linna vaadata. Platvormilt avanenud vaade oli küll ilus, aga nautida seda eriti ei saanud - rahvas trügis meeletult, pilti teha oli praktiliselt võimatu, igal sammul võis kohata järjekordset lärmakat klienditeenindajat, kes kisendas, liikuge edasi, liikuge edasi.
Hotelli tagasi jõudsime peale ühte - teele jäid mõned tänavaäärsed asutused, millest üks olla isegi kirjade järgi saanud 2001. aastal NYC parima ööeluga asutuse auhinna. Sisse sinna igatahes ei mahtunud, nii et tuli edasi kõndida.
Öösel metrooga sõita oli üllatavalt rahulik - rahvast oli vähe ning vagunisse mahtus lahedalt. Huvitav oli see, et südaööks olid isegi keset Manhattanit enamus kauplusi juba suletud ning ka tänavad suhteliselt tühjad. Sõitsid mõned taksod ja paar limusiini, jalakäijaid praktiliselt polnud.
Kui eilsest päevast rääkida, siis sai käidud tasuta praamiga Staten Islandil ning kaugelt nähtud ka vabadussammast. Korraks sai astutud ka Brooklyni sillale, et kaeda paljukiidetud ilusat vaadet Manhattanile. Tagasi tulles kõndisime mööda Ground Zerost mille kohal käib hetkel vilgas ehitustegevus. Sealt sõitsime metrooga Central Parki, kus tulid äärmiselt julged oravad meid pingi juurde uudistama. Tegime pargile tiiru peale ning peale vantsimist ja metrooga sõitmist jõudsime tagasi hotelli, et paar tunnikest jahtuda.
Hotellituba ise on senikohatuist kõige pisem, samas ajab asja ära ja ka puhtuse üle ei saa eriti nuriseda. Administraator on külalislahke ning jutukas, lubas meil tasuda iga öö eest lahkelt eraldi, juhuks,kui peaksime vahepeal soodsama peavarju leidma. Ainsaks miinuseks on see, et maksta saab ainult sularahas, kuid õnneks leidsime kõrvalt tänavalt ATM-i, mille teenustasu on ainult 99 senti. Tasuta internetti siin ei ole, seega kirjutan seda juttu hetkel lihtsalt Notepad'i, et hiljem võrku kopeerida, kui kusagilt võrgu leiab. Internet ise maksab $5 poole tunni eest - nii et pole just kõige odavam lõbu. Telekast tuleb Jerry Springer Show, kus parasjagu mingi tädi seletab, et pidi rahahädas kooli pooleli jätma ning stripparina tööle hakkama. Masendav, aga teised kanalid on veel hullemad.
Nüüd peaks kodinad kokku korjama ning veel viimast päeva linna peale hängima minema. Läpakas kotti, juhuks, kui õnnestub kusagil korraks võrk leida - eile nägime tänava ääres paari kvartali kaugusel vähemalt ühte tüdrukut Google't kasutamas, ehk on siis ka meil lootust. Kui muud üle ei jää, siis peab jälle mõnda McDonald'sit külastama (õõõh).
Täiendus: Ja "mäkki" me jõudsimegi. Vähemalt on siin hetkel konditsioneer ja enam-vähem kiirusega nett.
Wednesday, July 21, 2010
Back in Big Apple
Täna siis jõudsime lõpuks tagasi New Yorki. Ööbisime järjekordselt autos puhkealal I-684. ääres. Hommikul hakkasime sõitma NY suunas täpselt kell 6, lootuses, et ehk on liiklus hõredam - lootus on lollide lohutus. Äärelinna jõudes sattusime ikka tõelisse põrgusse - kohalikud ei pea isegi hoolimata kiiruskaameratest piirangutest kinni, vahetavad suvalises kohas ilma suunda näitamata suvalisel hetkel ridu ning teevad muid imemanöövreid. Tallinna hullumajapuhvet on siinse kõrval ikka tõeliselt köömes.
Bronnitud hotelli me Manhattanilt ei leidnud - bronnil leiduval aadressil tervitas meid kohalik juudi sünagoog. Küsisime kõrval asuvast hotellist juhiseid ning sealt pakuti, et võime nende juurde jääda, kuna me pole esimesed, kes tünga saavad. "Hotell" nimelt kasutavat internetis reklaamides nende rekvisiite ning pilte, aga reaalselt polnud administraatoril aimugi, kas see ka eksisteerib. Tuba oli küll kallivõitu - $120 koos maksudega ööst, aga tundub, et keset Manhattanit ka odavamalt tuba ei saagi.
Hetkel istusime jälle korraks "Mäkki", tundub, et närviline klienditeenindaja tahab vägisi meid välja viskama hakata, seega läheme hoopis Staten Islandi praamiga Vabadussammast vaatama.
Paar tee peal eile tehtud pilti ka - pikemalt kirjutab tripist mõni teine kord netti sattudes:
Nagu lubatud, kirjutan üleeilsest päevast nüüd natuke lähemalt. Grotonist ära sõites käisime postimajast läbi, et üks pakk Eestisse saata. Valisin igaks juhuks teise postkontori, et mitte jälle sama ebaviisaka klienditeenindaja otsa sattuda. Õnneks oli see päris tark tegu, kuna sattusime teel mööda sõitma Teises Maailmasõjas uputatud alveelaevadel hukkunud meestele pühendatud memoriaalist. Platsil olid kivitahvlid nii hukkunute kui ka uputatud laevade nimedega ning suurimaks atraktsooniks oli alusele paigaldatud USS Tritoni komandotorn. Ameeriklaste puhul on huvitav, et nad hoolivad tohutult oma riigi ajaloost ning praktiliselt iga olulisema sündnuse meenutamiseks on siit võimalik leida mälestusmärk või memoriaal. Muidugi oli huvitav vaadata sealsamas memoriaalis ka kohalike laste kasvatust või pigem kasvatamatust - tuli isa kahe pojaga - vanem võis olla nii 12-13. Vanem poeg siis küsib: "Daddy, how would we get up there?" Isa siis vastab, et ilmselt ei saagi üles ning hoolimata keelavatest siltidest ja isa jutust mõne aja pärast kõõlusid pojad ikka komandotorni küljes.
Grotonist lahkunult hakkasime mööda ranniku äärt mööda New Yorki poole sõitma. Plaanitud 100 miili läbimiseks kulus praktiliselt viis tundi - ranniku äär on paarsada miili NY-st põhja poole meeletult tihedalt asustatud, seda ka juba Connecticuti poolel. Väiksemaid teid kasutades linnal ei paistagi lõppu tulevat, linn on linna küljes kinni, ei saa arugi, kui juba järgmisse linna satud. Vaene Maaja sai sõites päris kõvasti vatti, kuna ta arvas, et annaks mulle natuke puhkust ja sõidaks mõnda aega ise. Mida suurele linnale lähemale, seda rohkem idioote tundus teedele tekkivat - näiteks arvas üks kastikas heaks lennata ca. 5 meetrit enne meie auto nina stopmärgi alt risti üle tee. Huvitav, kas siin on lubade hankimise eelduseks ainult see, et oskad autot käivitada ning raskema ülesandena pead üles leidama rooli ja gaasipedaali (raudselt kukuvad pooled sõidueksami selle pärast siin ka läbi). Iseenesest pole siin eriti keeruline sõita, kui oskad 4-5 realistest kiirteedest ning nende mitmekihilistest risti-rästi rägastikuna laiuvatest ristmikest eemale hoida. Enamus ristmikke on reguleeritud kas foori või stoppmärkidega. Märki "Anna teed (Yield)" kohtab siin praktiliselt ainult kiirteele peale- ning mahasõitudel. Paremat kätt arvestavatele ristmikele sattusime kogu tripi jooksul vist ainult paaril korral. Eestlase jaoks harjumatud on nn. All-Way Stop'id - võrdsete teede ristumiskoht, kust lahkub esimesena peatunud juht ning seda ka igasuguse manöövri sooritamiseks. Algul tundus natuke veider ka punase tulega teepeenralt paremale pööramine - ma eeldasin, et kui tohib pöörata, siis peaksid selleks ikkagi teel paiknema, tundub, et mitte. Jalakäijaid tuleks kurjade kirjade ähvardusel igal pool üle lasta, õnneks inimesed siin jala ei käi, aga vähemalt väiksemates kohtades tundus, et kohalikud hoidsid kiivalt ka sellest reeglist kinni, isegi, kui jäid tee ääres korraks seisma, peatuti ning anti märku, et võid üle kõndida.
Autode koha pealt - jõle palju liigub Jaapani päritolu kräppi ning igasugu imeriistu nagu Scion, Nissan Cube jms. V8 müdinat kuuleb ainult mõne üksiku kastika juurest, ülejäänud aparaadid on enamus kas alamõõdulise mootoriga või jubedalt vaigistatud. Kurb!
Ahjaa, tuleb välja, et meie kallis rendiauto oli ka hoopis Toyota Corollaga rohkem suguluses, kui mingisugusegi GM-i toodanguga (oleks kasvõi natukenegi Opelit olnud) :( Niipalju siis ameerika autoga sõitmisest.
Bronnitud hotelli me Manhattanilt ei leidnud - bronnil leiduval aadressil tervitas meid kohalik juudi sünagoog. Küsisime kõrval asuvast hotellist juhiseid ning sealt pakuti, et võime nende juurde jääda, kuna me pole esimesed, kes tünga saavad. "Hotell" nimelt kasutavat internetis reklaamides nende rekvisiite ning pilte, aga reaalselt polnud administraatoril aimugi, kas see ka eksisteerib. Tuba oli küll kallivõitu - $120 koos maksudega ööst, aga tundub, et keset Manhattanit ka odavamalt tuba ei saagi.
Hetkel istusime jälle korraks "Mäkki", tundub, et närviline klienditeenindaja tahab vägisi meid välja viskama hakata, seega läheme hoopis Staten Islandi praamiga Vabadussammast vaatama.
Paar tee peal eile tehtud pilti ka - pikemalt kirjutab tripist mõni teine kord netti sattudes:
Täiendus 22.07:
Nagu lubatud, kirjutan üleeilsest päevast nüüd natuke lähemalt. Grotonist ära sõites käisime postimajast läbi, et üks pakk Eestisse saata. Valisin igaks juhuks teise postkontori, et mitte jälle sama ebaviisaka klienditeenindaja otsa sattuda. Õnneks oli see päris tark tegu, kuna sattusime teel mööda sõitma Teises Maailmasõjas uputatud alveelaevadel hukkunud meestele pühendatud memoriaalist. Platsil olid kivitahvlid nii hukkunute kui ka uputatud laevade nimedega ning suurimaks atraktsooniks oli alusele paigaldatud USS Tritoni komandotorn. Ameeriklaste puhul on huvitav, et nad hoolivad tohutult oma riigi ajaloost ning praktiliselt iga olulisema sündnuse meenutamiseks on siit võimalik leida mälestusmärk või memoriaal. Muidugi oli huvitav vaadata sealsamas memoriaalis ka kohalike laste kasvatust või pigem kasvatamatust - tuli isa kahe pojaga - vanem võis olla nii 12-13. Vanem poeg siis küsib: "Daddy, how would we get up there?" Isa siis vastab, et ilmselt ei saagi üles ning hoolimata keelavatest siltidest ja isa jutust mõne aja pärast kõõlusid pojad ikka komandotorni küljes.
Grotonist lahkunult hakkasime mööda ranniku äärt mööda New Yorki poole sõitma. Plaanitud 100 miili läbimiseks kulus praktiliselt viis tundi - ranniku äär on paarsada miili NY-st põhja poole meeletult tihedalt asustatud, seda ka juba Connecticuti poolel. Väiksemaid teid kasutades linnal ei paistagi lõppu tulevat, linn on linna küljes kinni, ei saa arugi, kui juba järgmisse linna satud. Vaene Maaja sai sõites päris kõvasti vatti, kuna ta arvas, et annaks mulle natuke puhkust ja sõidaks mõnda aega ise. Mida suurele linnale lähemale, seda rohkem idioote tundus teedele tekkivat - näiteks arvas üks kastikas heaks lennata ca. 5 meetrit enne meie auto nina stopmärgi alt risti üle tee. Huvitav, kas siin on lubade hankimise eelduseks ainult see, et oskad autot käivitada ning raskema ülesandena pead üles leidama rooli ja gaasipedaali (raudselt kukuvad pooled sõidueksami selle pärast siin ka läbi). Iseenesest pole siin eriti keeruline sõita, kui oskad 4-5 realistest kiirteedest ning nende mitmekihilistest risti-rästi rägastikuna laiuvatest ristmikest eemale hoida. Enamus ristmikke on reguleeritud kas foori või stoppmärkidega. Märki "Anna teed (Yield)" kohtab siin praktiliselt ainult kiirteele peale- ning mahasõitudel. Paremat kätt arvestavatele ristmikele sattusime kogu tripi jooksul vist ainult paaril korral. Eestlase jaoks harjumatud on nn. All-Way Stop'id - võrdsete teede ristumiskoht, kust lahkub esimesena peatunud juht ning seda ka igasuguse manöövri sooritamiseks. Algul tundus natuke veider ka punase tulega teepeenralt paremale pööramine - ma eeldasin, et kui tohib pöörata, siis peaksid selleks ikkagi teel paiknema, tundub, et mitte. Jalakäijaid tuleks kurjade kirjade ähvardusel igal pool üle lasta, õnneks inimesed siin jala ei käi, aga vähemalt väiksemates kohtades tundus, et kohalikud hoidsid kiivalt ka sellest reeglist kinni, isegi, kui jäid tee ääres korraks seisma, peatuti ning anti märku, et võid üle kõndida.
Autode koha pealt - jõle palju liigub Jaapani päritolu kräppi ning igasugu imeriistu nagu Scion, Nissan Cube jms. V8 müdinat kuuleb ainult mõne üksiku kastika juurest, ülejäänud aparaadid on enamus kas alamõõdulise mootoriga või jubedalt vaigistatud. Kurb!
Ahjaa, tuleb välja, et meie kallis rendiauto oli ka hoopis Toyota Corollaga rohkem suguluses, kui mingisugusegi GM-i toodanguga (oleks kasvõi natukenegi Opelit olnud) :( Niipalju siis ameerika autoga sõitmisest.
Monday, July 19, 2010
Groton, CT
Tänaseks õhtuks siis jõudsime Grotoni nimelisse linna Connecticuti osariigi lõunaosas. Kuna vahepeal tahaks ka pesta ning valgele inimesele kohaselt voodis ööbida, siis leidsime $39.18 eest motelli, mis esmapilgul ehk polegi kõige hullem. Üllatuseks leidsin toas levivat ka täiesti avaliku traadita võrgu, seega saab vahelduseks McDonald's rämpstoiduketile ka mujal Võrku tarbida.
Veider pisiasi - enamus motelle paistavad siin kuuluvat hindudele või vähemalt senimaani kõigis on hindud töötanud. Kusjuures see motell on esimene, kus pole ustel-akendel eelnevaid sissemurdmisjälgi, samas aga hindu passis pisikeses kamorkas ning suhtles ainult läbi tillukese augu, kust sai raha talle ning võtmed meile ulatada.
Päev möödus jällegi suhteliselt sõites - vahepeal sai ühe metsa ääres ka paar tunnikest tukastatud, kuna teel hakkas vihma sadama ning see tegi sõitmise suhteliselt piinarikkaks. Nägime ka kohalikku tundmatut liiki madu, kes meid märgates põõsaste vahele vingerdas. Endiselt pole aru saanud kohalike sõidumaneeridest - hoolimata ilmast või sellest, kas on väljas pime või valge, tundub, et kiirusepiirangud on pigem soovituslikku laadi. Teine asi, millele pole päriselt pihta saanud, on kohalike tollitavate teede süsteem - eile öösel juhatas GPS meid ilusti hoolimata tollide vältimise käsust tollitava teelõiguni, kus sularahaga asjatamise rada suletud oli ning kõrval oleva EZPass raja putkas mitte kedagi polnud. Sõitsime siis teiste eeskujul sealt nahhaalselt läbi, eks näis, kui rendiauto eest hiljem lisaarve esitatakse, kas saime trahvi või mitte.
Peale motelli jõudmist üritasime taas tulutult randa otsida - esimene GPS-i juhatatud rand oli vahepeal lennuvälja osaks saanud, teine oli taas kellegi hoov ning kolmanda asukohta ei suutnudki enam tuvastada. Tundub, et kohalike jaoks on väljendil "beach" vist hoopis teine tähendus - "koht, kust vesi paistab."
Üritasime ka Eestisse postiga pakki saata - leti taga võttis meid vastu ülbe olemisega tädi, kes teatas, et neil pole selliste mõõtmetega karpi (paki mõõtmed oleks olnud ca 5x5x100 cm), kui karbi leiate, eks siis tulge tagasi. Kusjuures naljakas oli kohata esimest tõeliselt ebaviisaka olemisega klienditeenindajat, isegi Walmart'i kassapidajad suhtlevad siin kliendiga nagu vana sõbraga (ilmselt väga paljud neist ongi), rääkimata prestiižematest asutustest.
Ahjaa, kuradi siiber on sellest, et meid siin venelasteks peetakse - vastates küsimuse peale, et kust me pärit oleme, Eestist, kuuleme enamasti üllatunud hüüet "Oh, is it in Russia?" Huvitav, kas siin mõni mustanahaline ei pahandaks, kui Eestisse sattudes me tervitaks teda ka küsimusega "Was it very long journey from Africa?"
Rämpstoidust ja juustuvõileibadest on veel rohkem tegelikult siiber, tahaks kodust toitu lõpuks saada.
Ja nüüd ma taipan, mida mõeldakse Uus-Inglismaa külma, kuid viisaka külalislahkuse all - väga viisakalt suudetakse siin igal sammul kõige eest raha küsida. Öösel ööbimiskohta otsides sattusime näiteks parklasse, mis oli mõeldud ainult kohalikele elanikele ning sedagi $4.00 eest päevas. Krediitkaartilt on endiselt broneeritud päris müstilised summad nii rendiauto- kui ka hotellitagatiste näol. Ilmselt lastakse need lahti alles kuu möödudes, nagu see siin kombeks tundub olevat.
Paar klõpsu ka hommikusest Connecticutist, Quinebaug'i linnast siis täpsemalt:
Veider pisiasi - enamus motelle paistavad siin kuuluvat hindudele või vähemalt senimaani kõigis on hindud töötanud. Kusjuures see motell on esimene, kus pole ustel-akendel eelnevaid sissemurdmisjälgi, samas aga hindu passis pisikeses kamorkas ning suhtles ainult läbi tillukese augu, kust sai raha talle ning võtmed meile ulatada.
Päev möödus jällegi suhteliselt sõites - vahepeal sai ühe metsa ääres ka paar tunnikest tukastatud, kuna teel hakkas vihma sadama ning see tegi sõitmise suhteliselt piinarikkaks. Nägime ka kohalikku tundmatut liiki madu, kes meid märgates põõsaste vahele vingerdas. Endiselt pole aru saanud kohalike sõidumaneeridest - hoolimata ilmast või sellest, kas on väljas pime või valge, tundub, et kiirusepiirangud on pigem soovituslikku laadi. Teine asi, millele pole päriselt pihta saanud, on kohalike tollitavate teede süsteem - eile öösel juhatas GPS meid ilusti hoolimata tollide vältimise käsust tollitava teelõiguni, kus sularahaga asjatamise rada suletud oli ning kõrval oleva EZPass raja putkas mitte kedagi polnud. Sõitsime siis teiste eeskujul sealt nahhaalselt läbi, eks näis, kui rendiauto eest hiljem lisaarve esitatakse, kas saime trahvi või mitte.
Peale motelli jõudmist üritasime taas tulutult randa otsida - esimene GPS-i juhatatud rand oli vahepeal lennuvälja osaks saanud, teine oli taas kellegi hoov ning kolmanda asukohta ei suutnudki enam tuvastada. Tundub, et kohalike jaoks on väljendil "beach" vist hoopis teine tähendus - "koht, kust vesi paistab."
Üritasime ka Eestisse postiga pakki saata - leti taga võttis meid vastu ülbe olemisega tädi, kes teatas, et neil pole selliste mõõtmetega karpi (paki mõõtmed oleks olnud ca 5x5x100 cm), kui karbi leiate, eks siis tulge tagasi. Kusjuures naljakas oli kohata esimest tõeliselt ebaviisaka olemisega klienditeenindajat, isegi Walmart'i kassapidajad suhtlevad siin kliendiga nagu vana sõbraga (ilmselt väga paljud neist ongi), rääkimata prestiižematest asutustest.
Ahjaa, kuradi siiber on sellest, et meid siin venelasteks peetakse - vastates küsimuse peale, et kust me pärit oleme, Eestist, kuuleme enamasti üllatunud hüüet "Oh, is it in Russia?" Huvitav, kas siin mõni mustanahaline ei pahandaks, kui Eestisse sattudes me tervitaks teda ka küsimusega "Was it very long journey from Africa?"
Rämpstoidust ja juustuvõileibadest on veel rohkem tegelikult siiber, tahaks kodust toitu lõpuks saada.
Ja nüüd ma taipan, mida mõeldakse Uus-Inglismaa külma, kuid viisaka külalislahkuse all - väga viisakalt suudetakse siin igal sammul kõige eest raha küsida. Öösel ööbimiskohta otsides sattusime näiteks parklasse, mis oli mõeldud ainult kohalikele elanikele ning sedagi $4.00 eest päevas. Krediitkaartilt on endiselt broneeritud päris müstilised summad nii rendiauto- kui ka hotellitagatiste näol. Ilmselt lastakse need lahti alles kuu möödudes, nagu see siin kombeks tundub olevat.
Paar klõpsu ka hommikusest Connecticutist, Quinebaug'i linnast siis täpsemalt:
From Rhode Island to Connecticut
Eile põikasime korraks Rhode Islandile - need võiks küll oma osariigi motoks kirjutada "Röövime su taskust viimsegi penni!" Isegi bensiinihind, mis mujal kõigub $2.60 ja $2.80 vahel gallonist, oli seal ligi paarkümmend senti kallim. Sõitsime Newporti lootuses leida ka sealt mõni nipsasjakeste pood, et ka Rhode Islandi sümboolikaga külmkapimagnet hankida. Aga mõne minuti pärast olime sunnitud kohe otsa ringi pöörama - parkida oli üliraske ning see maksis meeletult palju.
Sõitsime siis edasi, tee peale jäänud Tivertoni nimelises linnas õnnestus lõpuks ka ookeanis ujumas käia. Vesi oli soojem kui eelmises rannas, kuigi rand ise jättis oma puhtuse osas natuke soovida.
Ööbisime autos Sheldonville lähistel, liiga tiheda liikluse ning ülihoolitseva kohaliku šerifi tõttu olime aga sunnitud edasi liikuma ning öö veetsime lõpuni 90. Interstate'i ääres puhkealal. Ilm on jätkuvalt palav, õues on sooja ca. 90 kraadi Fahrenheiti järgi (umbes 32 siis vist meie kohalikes pügalates). Rämedalt niiske on ka.
Täna suundume Connecticut'i osariiki, et seal vapralt veel kaks viimast päeva meie kalli rendiauto seltskonda nautida.
Hetkel kirjutame seda juttu jällegi kohalikus "Mäkkdoonaldsis", siin on aga kohv raip tunduvalt kallim - röövisid üle $2 topsi eest.
Sõitsime siis edasi, tee peale jäänud Tivertoni nimelises linnas õnnestus lõpuks ka ookeanis ujumas käia. Vesi oli soojem kui eelmises rannas, kuigi rand ise jättis oma puhtuse osas natuke soovida.
Ööbisime autos Sheldonville lähistel, liiga tiheda liikluse ning ülihoolitseva kohaliku šerifi tõttu olime aga sunnitud edasi liikuma ning öö veetsime lõpuni 90. Interstate'i ääres puhkealal. Ilm on jätkuvalt palav, õues on sooja ca. 90 kraadi Fahrenheiti järgi (umbes 32 siis vist meie kohalikes pügalates). Rämedalt niiske on ka.
Täna suundume Connecticut'i osariiki, et seal vapralt veel kaks viimast päeva meie kalli rendiauto seltskonda nautida.
Hetkel kirjutame seda juttu jällegi kohalikus "Mäkkdoonaldsis", siin on aga kohv raip tunduvalt kallim - röövisid üle $2 topsi eest.
Sunday, July 18, 2010
Sandwich
Eile terve päeva sõitsime - kõigepealt Kellystone Park'ist suund Bostonile ning siis enne Bostonit lõuna poole, et jõuda õhtuks Cape Cod'i lahe äärde. Eesmärk täitus juba suhteliselt pimedas - tänud jälle iga natukese aja takka varitsenud siltidele "Road Work Ahead". Lootsime leida mõne ranna, kus saaks auto parklasse jätta ning öö autos veeta. Esimesed kaks GPS-i juhatatud randa olid kellegi tagahoovis, kolmas oli küll päaris suur, kuid kui sinna jõudsime, tuli välja, et seda hakatakse just sulgema. Peale selle, kui politseiauto oli närviliselt juba mitmendal tiirul ümber parkla, otsustasime edasi sõita.
GPS juhatas meid 29 miili järel 3. Highway ääres asuvale puhkealale. Pimedas sõitmine on siin tõeline piin - ameeriklasele kohaselt rendiauto tuled ei näidanud mitte möhhigi ning kohalikud teevad isegi pimedas ilma suunda näitamata imemanöövreid. Igatahes õnnestus eluga linnast välja pääseda ning vähemalt kiirteel oli enam-vähem talutav sõita. Leidnud puhkeala üles, keerasime sinna sisse, lootuses seal öö üle elada, kuid kohe sissesõidul tabas meid üllatus - silt teatas: "No Overnight Camping!". Õnneks avastasime natuke maad eemalt parkla, kus lubati omal vastutusel auto jätta ning mis oli mõeldud selleks, et sinna auto jätta ning ühistransporti kasutades edasi suurematesse linnadesse sõita. Parkisime auto, kerisime istmed alla ning kuidagi läbi räigete piinade (aitäh GM-le nende "mugavate" istmete eest!) sai jälle üks öö hommikusse veeretatud. Motellid on Massachusettsi osariigis veel kirvemad, kui NY-s - öö tundub siin maksvat ca. $60-70 pluss maksud. Enne parklasse suundumist sai külastatud korra tualetis käimise eesmärgil ka puhkeala McDonald's-it - ka siin osariigis on prussakad peaaegu sama suured, kui Eestis rotid. Lisaks oli ka paber kempsus otsas ning see ei näinud ka üldiselt just eriti viisakas välja.
Täna siis on siin pühapäev - hommikul umbes kella 8 ajal randa otsima suundudes olid kirikute lähedased teed juba täis pargitud ning kohalikud jutlust kuulamas. Peale paari kellegi tagahoovi keeramist ning ühe paatide vettelaskmiskoha leidmist jõudsime siiski ka randa - Plymouth'i külje all leidsime White Horse Beach'i. Rand ise oli suhteliselt viisakas, kuigi kiviklibune, isegi hoolimata sildist "No Lifeguards", ilmusid ei tea kust välja paar vetelpäästjat. Riideid pidi küll luidete vahel käteräti varjus vahetama - tundub, et kohalikud veavad päevitusriided juba kodus selga. Vesi oli ebameeldivalt külm, seega ujumisest suurt midagi välja ei tulnud. Aga korraks varbad siiski Atlandi Ookeani pistetud sai.
Hetkel istume Sandwich'i nimelise väikelinna ääres järjekordses McDonald's-is - elu sees pole veel nii palju seda asutust külastanud. Aga see tundub olevat siinkandis ainus koht, kus on võimalik tasuta internetti kasutada. Positiivne on ka see, et siit saab $1.06 eest pooleliitrise kohvitassi, mis unisel hommikul marjaks ära kulub. Lonksangi viimase tilga kohvi ära ning siis suundume linna, lootuses siit ka mõni osariigi sümboolikaga suveniir leida.
GPS juhatas meid 29 miili järel 3. Highway ääres asuvale puhkealale. Pimedas sõitmine on siin tõeline piin - ameeriklasele kohaselt rendiauto tuled ei näidanud mitte möhhigi ning kohalikud teevad isegi pimedas ilma suunda näitamata imemanöövreid. Igatahes õnnestus eluga linnast välja pääseda ning vähemalt kiirteel oli enam-vähem talutav sõita. Leidnud puhkeala üles, keerasime sinna sisse, lootuses seal öö üle elada, kuid kohe sissesõidul tabas meid üllatus - silt teatas: "No Overnight Camping!". Õnneks avastasime natuke maad eemalt parkla, kus lubati omal vastutusel auto jätta ning mis oli mõeldud selleks, et sinna auto jätta ning ühistransporti kasutades edasi suurematesse linnadesse sõita. Parkisime auto, kerisime istmed alla ning kuidagi läbi räigete piinade (aitäh GM-le nende "mugavate" istmete eest!) sai jälle üks öö hommikusse veeretatud. Motellid on Massachusettsi osariigis veel kirvemad, kui NY-s - öö tundub siin maksvat ca. $60-70 pluss maksud. Enne parklasse suundumist sai külastatud korra tualetis käimise eesmärgil ka puhkeala McDonald's-it - ka siin osariigis on prussakad peaaegu sama suured, kui Eestis rotid. Lisaks oli ka paber kempsus otsas ning see ei näinud ka üldiselt just eriti viisakas välja.
Täna siis on siin pühapäev - hommikul umbes kella 8 ajal randa otsima suundudes olid kirikute lähedased teed juba täis pargitud ning kohalikud jutlust kuulamas. Peale paari kellegi tagahoovi keeramist ning ühe paatide vettelaskmiskoha leidmist jõudsime siiski ka randa - Plymouth'i külje all leidsime White Horse Beach'i. Rand ise oli suhteliselt viisakas, kuigi kiviklibune, isegi hoolimata sildist "No Lifeguards", ilmusid ei tea kust välja paar vetelpäästjat. Riideid pidi küll luidete vahel käteräti varjus vahetama - tundub, et kohalikud veavad päevitusriided juba kodus selga. Vesi oli ebameeldivalt külm, seega ujumisest suurt midagi välja ei tulnud. Aga korraks varbad siiski Atlandi Ookeani pistetud sai.
Hetkel istume Sandwich'i nimelise väikelinna ääres järjekordses McDonald's-is - elu sees pole veel nii palju seda asutust külastanud. Aga see tundub olevat siinkandis ainus koht, kus on võimalik tasuta internetti kasutada. Positiivne on ka see, et siit saab $1.06 eest pooleliitrise kohvitassi, mis unisel hommikul marjaks ära kulub. Lonksangi viimase tilga kohvi ära ning siis suundume linna, lootuses siit ka mõni osariigi sümboolikaga suveniir leida.
Saturday, July 17, 2010
Kolmapäev-reede
Kolmapäevast suurem osa sai konnatud Buffalos. Leidsime huvitava riidekaupluse, mille motoks oli "Haritud klient on meie parim klient!" Igatahes olid sealsed hinnad täiesti vastuvõetavad ning nii sai sealt ka üht-teist ostetud.
Õhtul umbes kell 7 jõudsime tagasi Niagara Falls'i ning suundusime Rainbow sillale, et minna Kanada pool asuvasse hotelli. Kõigepealt tuli maksta silla ületamise eest $3.25 ning seejärel passida teisel pool piiriületusjärjekorras. Igatahes üle piiri meid lasti ning nii me ka mõnesaja jala pärast hotelli ees maandusime. Hotell ise oli suhteliselt viisakas, eriti arvestades hinda ning selle asukohta. Saime esimesel korrusel kahe suure voodiga toa, millele tol hetkel eriti muud ette heita polnudki kui natuke ühest nurgast rebenenud kardin. Hiljem siiski mõned üllatused meid külastasid - nimelt otsustas laes ringi jalutada kutsumata külalisena senituvastamata sitikas ning järgmine päev otsustas peale umbes minutilist kasutamist tööleingu lõpetada vannitoas olnud föön. Ahjaa, algselt hinna sees olema pidanud hommikusöök tuli siiski 8 dollari eest eraldi juurde osta.
Pimenedes suundusime linna, et vaadata õhtul valgustatud juga ning vaadata kolmapäevaõhtust tulevärki. Sai klõpsitud mõned pildid ning lõpuks hotelli tagasi konnatud. Üllatuslikult seni USA poolel toiminud pangakaardid olid Kanadas kasutud - nendega ei õnnestunud üheski kaupluses maksta, ega ka enamikust sularahaautomaatidest raha välja võtta.
Neljapäeva hommik algas jalutuskäiguga "hobuseraua" taha lootuses leida sealtpoolt linna peatänav. Mis muidugi jäigi leidmata, kuna esiteks oli väljas meeletult palav, auto olime hotelli juurde jätnud, kuna Kanada poolel küsiti absoluutselt igal pool parkimise eest räigelt raha ning teiseks otsustasid nii GPS kui ka infopunktist kaasa haaratud kaart rääkida reaalsusest pisut erinevat juttu ning algselt GPS-i järgi pooleteisemiilisest jalutuskäigust kujunes viie- ning seejärel juba kümnemiiline. Vantsinud maha oma neli-viis miili pöördusime tagasi hotelli, et pisut jalga puhata. Õhtul käisime veel linna peal pilti tegemas ning kohalikus Hard Rock Cafes söömas. Uksel juba targu sai näidatud pangakaarte ning küsitud, et kas saab nendega maksta - vastati jaatavalt ning juhatati lauda. Mõne aja pärast tuli aga tütarlaps, kes teatas, et sorry, aga see nurk on suletud ning juhatas meid järgmisse lauda. Söök ise oli maitsev ning ports suur, nagu alati. Kui aga maksmise aeg kätte jõudis, siis oh üllatust, ei õnnestund meie kummagi kaarti kasutades maksta. Nii ma siis kappasingi sularahaautomaati otsima, kelneri juhatatud automaat oli rikkis, järgmisele oli peale kirjutatud "No US cards", proovimise peale muidugi ei lugenud see ka minu kaarti. Kolmandast leitud automaadist õnnestus raha kätte saada ning nii õnnestus vahepeal juba suletud restoranis siiski ka arve tasuda.
Tänane päev möödus sõitmise tähe all. Kusjuures kogu selle pea-aegu nädala jooksul, mis rendiauto meie käes juba olnud on, olen seda järjest enam vihkama hakanud. Kohalike teede jaoks on see liiga jäik, tänu laiadele ning madala profiiliga rehvidele ujub meeletult teel ning selle püsikiirushoidja teeb ka aeg-ajalt müstilisi trikke. Alguses olin õnnelik, et vähemalt ei pea USAs sõitma mingi Mazda või Toyotaga - anti meile värske Pontiac Vibe, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen veendunud, et tegu on mingi müstilise hübriidiga Opel Astrast ning mingist tundmatust Toyotast. Vähemalt viimase päritolu tundub olevat jõuallikas ning mõõte vaadates jagab auto ilmselt põhja Chevy HHR-i ning seega ka Opel Astraga.
Teed iseenesest on jubedamas seisukorras kui Eestis, vähemalt need, mille eest taskuid tühjaks ei röövita. Linnades kohtab tänavatel kohati päris kraatreid, päris palju on remondiks osaliselt suletud teelõike. Lisaks kehvadele teedele ei saa päris täpselt aru ka kiirusepiirangutest - 55 MPH alas sõidetakse umbes kuuekümnega, linnades levinud 30 MPH tundub veel vähem kohalikke loksutavat, kusagil näitas mingi kohalik tibin meile lausa keskmist sõrme peale selle, kui oli jupp aega "sunnitud" meie taga 30 MPH alas ca. 32 miili tunnis sõitma. Suunatulekang tundub siin veel rohkematel autodel lisavarustuses olevat, kui Eestis. Eriti häirib suunatuleta ridade vahel sõelumine kiirteedel.
Tänane teekond: Niagara Falls-Tonawanda-Warsaw-Corning-Binghampton-Ninaweh. Neid ridu kirjutades istume autos Kellystone Park'is olevas kämpingus.
Õhtul umbes kell 7 jõudsime tagasi Niagara Falls'i ning suundusime Rainbow sillale, et minna Kanada pool asuvasse hotelli. Kõigepealt tuli maksta silla ületamise eest $3.25 ning seejärel passida teisel pool piiriületusjärjekorras. Igatahes üle piiri meid lasti ning nii me ka mõnesaja jala pärast hotelli ees maandusime. Hotell ise oli suhteliselt viisakas, eriti arvestades hinda ning selle asukohta. Saime esimesel korrusel kahe suure voodiga toa, millele tol hetkel eriti muud ette heita polnudki kui natuke ühest nurgast rebenenud kardin. Hiljem siiski mõned üllatused meid külastasid - nimelt otsustas laes ringi jalutada kutsumata külalisena senituvastamata sitikas ning järgmine päev otsustas peale umbes minutilist kasutamist tööleingu lõpetada vannitoas olnud föön. Ahjaa, algselt hinna sees olema pidanud hommikusöök tuli siiski 8 dollari eest eraldi juurde osta.
Pimenedes suundusime linna, et vaadata õhtul valgustatud juga ning vaadata kolmapäevaõhtust tulevärki. Sai klõpsitud mõned pildid ning lõpuks hotelli tagasi konnatud. Üllatuslikult seni USA poolel toiminud pangakaardid olid Kanadas kasutud - nendega ei õnnestunud üheski kaupluses maksta, ega ka enamikust sularahaautomaatidest raha välja võtta.
Neljapäeva hommik algas jalutuskäiguga "hobuseraua" taha lootuses leida sealtpoolt linna peatänav. Mis muidugi jäigi leidmata, kuna esiteks oli väljas meeletult palav, auto olime hotelli juurde jätnud, kuna Kanada poolel küsiti absoluutselt igal pool parkimise eest räigelt raha ning teiseks otsustasid nii GPS kui ka infopunktist kaasa haaratud kaart rääkida reaalsusest pisut erinevat juttu ning algselt GPS-i järgi pooleteisemiilisest jalutuskäigust kujunes viie- ning seejärel juba kümnemiiline. Vantsinud maha oma neli-viis miili pöördusime tagasi hotelli, et pisut jalga puhata. Õhtul käisime veel linna peal pilti tegemas ning kohalikus Hard Rock Cafes söömas. Uksel juba targu sai näidatud pangakaarte ning küsitud, et kas saab nendega maksta - vastati jaatavalt ning juhatati lauda. Mõne aja pärast tuli aga tütarlaps, kes teatas, et sorry, aga see nurk on suletud ning juhatas meid järgmisse lauda. Söök ise oli maitsev ning ports suur, nagu alati. Kui aga maksmise aeg kätte jõudis, siis oh üllatust, ei õnnestund meie kummagi kaarti kasutades maksta. Nii ma siis kappasingi sularahaautomaati otsima, kelneri juhatatud automaat oli rikkis, järgmisele oli peale kirjutatud "No US cards", proovimise peale muidugi ei lugenud see ka minu kaarti. Kolmandast leitud automaadist õnnestus raha kätte saada ning nii õnnestus vahepeal juba suletud restoranis siiski ka arve tasuda.
Tänane päev möödus sõitmise tähe all. Kusjuures kogu selle pea-aegu nädala jooksul, mis rendiauto meie käes juba olnud on, olen seda järjest enam vihkama hakanud. Kohalike teede jaoks on see liiga jäik, tänu laiadele ning madala profiiliga rehvidele ujub meeletult teel ning selle püsikiirushoidja teeb ka aeg-ajalt müstilisi trikke. Alguses olin õnnelik, et vähemalt ei pea USAs sõitma mingi Mazda või Toyotaga - anti meile värske Pontiac Vibe, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen veendunud, et tegu on mingi müstilise hübriidiga Opel Astrast ning mingist tundmatust Toyotast. Vähemalt viimase päritolu tundub olevat jõuallikas ning mõõte vaadates jagab auto ilmselt põhja Chevy HHR-i ning seega ka Opel Astraga.
Teed iseenesest on jubedamas seisukorras kui Eestis, vähemalt need, mille eest taskuid tühjaks ei röövita. Linnades kohtab tänavatel kohati päris kraatreid, päris palju on remondiks osaliselt suletud teelõike. Lisaks kehvadele teedele ei saa päris täpselt aru ka kiirusepiirangutest - 55 MPH alas sõidetakse umbes kuuekümnega, linnades levinud 30 MPH tundub veel vähem kohalikke loksutavat, kusagil näitas mingi kohalik tibin meile lausa keskmist sõrme peale selle, kui oli jupp aega "sunnitud" meie taga 30 MPH alas ca. 32 miili tunnis sõitma. Suunatulekang tundub siin veel rohkematel autodel lisavarustuses olevat, kui Eestis. Eriti häirib suunatuleta ridade vahel sõelumine kiirteedel.
Tänane teekond: Niagara Falls-Tonawanda-Warsaw-Corning-Binghampton-Ninaweh. Neid ridu kirjutades istume autos Kellystone Park'is olevas kämpingus.
Subscribe to:
Posts (Atom)